Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia



Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia





Arengumaagia
Arengumaagia


04.05.16 raadiosaate kokkuvõte

KOMMENTEERI



Antireaalsuse 3 sügavaimat kihti

Antireaalsuse 3 sügavaimat kihti

Pildi ja teksti koostaja: Hella

Kordamine: maisus, vaimsus ja nägemus ehk siinpoolsus, antireaalsus ja astraal

Inimesel on kolmikmina:
*Väike mina - asub siin füüsilises reaalsuses. Kuna siin reaalsuses oleme me kõik käega katsutavad objektid, nim ka
objektimina. Ka parameeter (nt mees), kuna objektil on alati poolused ja ta on alati teistega vastasmõjudes.

*Suur mina – astraalne mina ehk meie arusaamade kogum, mille oleme iseendale loonud, et allutada meid ümbritsevaid objekte ja protsesse.

*Kõrgem mina – kuna antireaalsust võib defineerida kui protsessi või elu, siis nim seda protsessiminaks.


Me peame suutma liigitada kõike kolmeks: aine, protsess ja kord/struktuur/maailm.

Elusolendi tunneme me ära protsesside järgi, kuigi ta on samaaegselt nii objekt kui ka protsess. Nt kui süda lakkab töötamise, lõppevad protsessid ja järgi jääb vaid objekt ehk laip. Sünnihetkel tekib siinpoolsus ja antireaalsus ja siis hakkab elu jooksul välja kujunema astraal ehk maailmapilt, mõistmine, arusaam.


Järgnevalt keskendume antireaalsusele:

Otse antireaalsusest rääkida ei saa, kuna tekib sõnavara probleem. Seetõttu konverdime protsessi läbi astraali objektiks ehk räägime meile kõigile tuttavate kujundite abil.


Antireaalsuses oleme me nagu keeristorm – kui elu pole, on vaikus.


Et antireaalsuses midagi näha, tuleb vahetada sagedusi ehk ennast muuta. Kujundlikult on see nii, et kui siinpoolsuses vaatad aknast välja, siis näed kõike korraga: nt puud, majad, maa, taevas jne. Antireaalsuses aknast välja vaadates tuleb aga häälestada ennast nagu raadiot ühele konkreetsele lainesagedusele, et näha nt puid ja siis ümberhäälestudes saad näha nt maju. Selgroog, süda ja aju on siinpoolsuses meil ühes kehas koos. Nende kolme organi antireaalsuse vasted moodustavad aga inimese kolmekihilise sisemaailma: 1. – tahtetasand, 2. – emotsioontasand, 3.- mentaaltasand. Sealt edasi tulevad juba välismaailma (arenguruumi/mõjusfääri) mõjutamisega seotud 4. – Jabos ja Krobos, 5. – egregortasand, 6. – kirjutaja tasand, 7. – planeedi tasand. Esmatähtis on aga saada ennast sisemiselt korda. Alles sealt edasi on mõtet tegeleda välismaailmaga.



Antireaalsuse kolmas sagedus ehk mentaaltasand

4 päikest

Siinpoolsuses on päike eluallikas, mis tekitab eluringluse ehk võnkumise. Antireaalsuses on näha 4 võnkumist ehk elu tekitavat jõuallikat, millest inimesed toituda saavad:

Sinakas-hallikas päike – võtvas/tarbivas pooles elamine;

Punakas-oranžikas päike – andvas pooles elamine;

Roheline päike – enese muutmine, kohanemine, täiustamine, parandamine;

Kollane päike – enda maailma ehitamine.


Sellel, mis asub antireaalsuses, on alati ka vasted siinpoolsuses. Punase päikese vasteks on siinpoolsuses päike, sinise päikese vasteks on siinpoolsuses kuu. Nad mõlemad tekitavad maa peal loodeid ehk võnkumisi. Võnkumine on lainetus ehk protsess. Seega loode jõud on generaator, mis annab meile elu. Päike kergitab vett 25cm, kuu aga 54cm. Seega kuu mõju on antireaalsuses tugevam päikese omast.

Roheline ja kollane päike on seotud vastavalt galaktika ja universumiga ning neile pole hetkel kindlaid füüsilisi vasteid leitud. Oletada võib, et tumeaine ja universumi keskpunkt.


Laias laastus on kõik inimesed ühe leegi kandjad neist neljast. Need võnkumised on hierarhilises järjestuses, kus kõrgem sisaldab madalamat. Enamik inimesi on sinise leegi kandjad, kuna see on kõige jõulisem ja lihtsam elu – maailm muudab sind. Punases tekitab inimene juba ise protsesse. Kui sinine ja punane päike mõjutavad pigem väliselt, siis roheline ja kollane päike on jõuallikad, mis läbistavad inimest sisemiselt.


Astmikpüramiid

Mentaaltasandil peame me selgeks tegema erinevad põhimõisted, teadmised või olekud. Kujundlikult on see protsess antireaalsuses nähtav mööda astmikpüramiidi ülespoole astumisega.



Antireaalsuse teine sagedus ehk emotsioontasand

Emotsioonid näitavad energiavahetust. Kui energiavoog käib, siis oleme me õnnelikud. Õnnelikud oleme siis, kui me elame täiel rinnal ja õnnetud siis, kui mitte. Õnne mõistet mõtete tasandile viies võime seda defineerida järgmiselt: õnnelikuks muutume me siis, kui meil on midagi teistele anda. Ja kui me anname ja saame vastu, mida tahame, siis me olemegi õnnelikud. Õnn on nagu majandus.


Antireaalsuses on õnne otsimise protsess nagu mööda astmikpüramiidi sees asuvat labürinti liikumine, et leida oaasi. Mõni inimene jookseb seal sihitult siia-sinna, mõni on seisma jäänud, mõni põrkub vastu seina jne. See tähendab, et inimene otsib piltlikult iseennast ehk üritab leida endas seda ressurssi, mida on tal teistele anda. Inimene käib füüsiliselt siinpoolsuses nt tööl, aga sisemiselt (antireaalsuses) toimub temas samal ajal mingi protsess, kus ta üritab ennast leida.


Labürindis on 40 oaasi – seega igas oaasis saab kasvada üks teisik. Oaas annab meie ühele teisikule looduse poolse toiteallika, kus ta saab kasvada. Oaas on tootmine. Kui inimene saab oaasi ja töötab sealset allikat sisemiselt läbi, siis on tal midagi, mida teistele anda, et endale kasulikke ja vajalikke asju vastutasuks vahetada.


Oaas on mingi tegevus või häälestus. Oaasis olijad on ühiskonnas tavaliselt rikkad ja mõjuvõimsad inimesed. Inimestele tundub tihti, et nad on tupikusse jooksnud. Tegelikult on nad kohale jõudnud ja seisavad ukse ees, mille avamise võtmeks on iseenda häälestuse muutmine tarbijalikkusest andvasse poolde. See tähendab, et sinise leegi kandjad ei jõua kunagi oaasi. Parasiitsüsteem on aga kõigi inimeste sisemise häälestuse viinud tasuta saamise ja saamahimu peale ning nõnda sebivadki inimesed ärimaailmas tulutult ringi. Kui inimene on võtvas pooles, muutub ta järjest nõrgemaks ja väetimaks. Kui inimene on andvas pooles, muutub ta järjest tugevamaks, kuigi ilma vastu saamata andes on maailm nagu koorem seljas. Kahjuks on parasiitsüsteem labürindis seinu ümber tõstnud ja nõnda pääseb oaasi tihti ainult süsteemi toel. Labürindis on ka kanalisatsioonitorud, mida mööda kõik ebavajalik labürindist välja voolab. Vahel satub sinna ka inimesi.


Antireaalsuse esimene sagedus ehk tahte tasand

Antireaalsuses on inimese tahe nagu vulkaan, mis pritsib üles.


Inimesed elavad tahte tasandil üldreeglina kobaras koos nagu flamingod (siinpoolsuses seotud arvatavasti linnastumisega). Nad kombivad üksteist ja jooksevad üksteisele otsa, kuna ei näe midagi. Tahte tasandil on täiesti pime ja hapnik hakkab otsa saama. Seal ei tohi süüdata leeki, kuna seal valitseb suur elukas, nim pimeduse vürst (ka ainujumala laps). Tema mõjutab inimeste tahet. Ta tapab kõik jumaliku. Tema tekitabki seda sagedust, milles elades inimesed ei näe midagi.

Pimeduse vürts on pooleldi elus, pooleldi mitte. Orgaaniline ja orgaanitu. Ta on ehitatud teise tasandi materjalist, aga elab esimesel tasandil. See tähendab, et tema tegevus käib läbi tunde tekitamise, mis tekitab omakorda tahte ja seejärel tuleb mõte.

Pimeduse vürst annab meile võõrtahted. Need on nagu must kalamari – punktid, mida ta viskab meie sisse. See süsteemi tahe ongi põhjuseks, miks inimesed ei tea, mida nad tahavad. Kui süsteemi tahet mitte täita, siis see punktike plahvatab, valgub kehasse laiali ja tekitab surmatõve – üldreeglina vähkkasvaja. Oma tahtega inimesi on haruldaselt vähe. See punkt topitakse inimese sisse sünnihetkel, kuigi vanemad saaksid seda ära hoida.

Sellel olendil on karvad. Mõni inimene on tema karvake ehk poolrobotiks muutunud käepikendus. Mõned inimese on aga selle olendi peal nagu täid. Nemad viivad ühiskonda pimenduse vürsti poolseid uuendusi.


Mehel on isiksuse toorik ehk missioon, naisel on maailma toorik ehk mull

Naisele on looduse poolt kaasa antud mull ehk keskkond, millega harmoneerudes peab ta enda isiksust ehitama. Kui mullile tekib sisu, hakkab ta midagi tootma. Mull muutub antireaalsuses mingisuguseks vabrikuks. Mehele on looduse poolt kaasa antud aga missioon ehk isiksuse toorik, millega harmoneerudes hakkab mees enda maailma astraali ehitama. Mees peab oma mõistmise nii võimsaks arendama, et ta suudab ka naist mõista. Siis paneb naise astraaltasandi mull ennast mehe maailma sisse, et tunda ennast turvaliselt ja kaitstult.


Mees peab tooma ise oma maailma välja ja naine viib selle inimesteni. Mull on antud naisele, et kasvatada lapsi. Probleem tekib siis, kui mees hakkab ehitama oma maailma naise mulli sisse. Temast saab sussmees, kes peab naise mulli enda omaks. Sel juhul muutub naise mull antireaalsuses kuuseks ja mees on seal sees nagu kuuse vaim. Kui mees on lisaks veel teisel sagedusel labürindis ka oaasi leidnud ehk tal on allikas, muutub mull majaks. Mehel on jõudu ja sel juhul toimub naisega kaklemine – naine tunneb ennast halvasti, et tema mull on ärandatud, mees aga kaitseb oma õigusi. Kuusk ja maja on pimeduse vürsti standardprogrammid, mida teha mulliga. Mehel mõttekas naise mulli maailma ehitada, kuna naise mull on ikkagi naise omand. Naine saab seda endale kasulikus suunas tõmmata ja selle ka suvalisel hetkel ära lammutada. Lisaks, kui mees himustab naise mulli, siis kaotab ta oma isiksuse. Mull ja isiksus lähevad vahetusse ja parasiitsüsteem hakkab juhtima.