Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia

Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia
Arengumaagia


Arengumaagia
Arengumaagia



18.05.16 ja 25.05.16 raadiosaadete kokkuvõte

KOMMENTEERI



Pendli kasutamise tagamaad

Karma ehk ruumi jõujooned

Jumalikkus: valitsev ja loov pool

Ruumi tõmbajate mõju näide:

galaktikate parvena liikumine

Koostaja: Hella


Vastus kuulajaküsimusele pendli kasutamise tagamaade kohta:
Pendlit on vaja kasutada, kui endal intelligentsi ehk aju pole.

Ennustamine on matemaatika: selleks on vaja teada algandmeid ja jõudusid, mis neid mõjutavad. Inimene on varustatud ajuga selleks, et ta arvutaks välja, mida miski põhjustab. Selleks on vaja teha eeltööd oma mõistmisvõimega.


Võtame näiteks ilmaennustamise: on häid aegu, kus läheb pihta ja ka halbu aegu, kus mitte. Saame aru, et nad ei suuda kõiki faktoreid arvestada ja ennustavad nende andmete pealt, millega opereerida oskavad. Parem juba selline ennustus kui üldse mitte midagi. Saame aru, et intelligents ei võimalda nii palju.


Pendlit appi võttes pole aga inimene ise võimeline antud küsimusele vastust saama. Näiteks küsitakse inimeste vahelist sobivust. Intelligentne olend vaatab kummagi poole omaduste kokkusobivust: selle aspekti pealt tõmbav jõud, selle pealt tõukav jõud. Seejärel arvutab välja protsendi, kas lähevad tõenäoliselt laiali või püsivad koos.

Veel küsitakse, kas see Manja või Vasja armastab mind? Sellise küsimuse esitaja tahab saada tasuta hüve. Kui inimene oleks intelligentne, siis teaks ta teise vajadusi ning ka seda, kas tema suudab neid vajadusi rahuldada või mitte. Siis teaks ta ka, kas armastab või mitte.


Kui inimene ise kõigi teguritega arvestada ei oska, miks ta arvab, et pendel seda oskab?

Kui meie ei mõtle, kes siis mõtleb seal?

Kui pendel peegeldab, mis su enda sees on ja sa oled ühenduses endaga, oma minadega, antireaalsusega, pole hullu. Aga pead olema nii palju intelligentne, et teada, kellega ühenduses oled. Aga kui juba tead, kellega oled ühenduses, tekib küsimus, kas sa enam pendlit vajad?


Kahjuks lasevad enamus pendeldajaid endale sisse parasiitsüsteemi, mis vastuseid ette annab. Ja nüüd sõltub see kõik süsteemist, kas süsteem tahab talle anda õiget vastust või mitte. Pendel liigub, kuna inimene ise liigutab seda. Impulss tuleb aga tema seest alateadvusest. Kui inimene on ennast sisemiselt maha müünud, annab vastuseid tema sees olev vaimolend. Alguses võib ta rääkida ka tõde, aga kui on reaalne olukord, paneb vimpkat – see on võõrast sõltumine. Kui teha seda asjaarmastajalikult, pole hullu, aga kui pendel hakkab elu juhtima, on asi käest ära läinud. Inimene näiteks arvab, et jumal räägib temaga, aga tegelikult on see hoopis naabrinaise astraalteisik või mull.


Meie maailma struktuur on hoopis teisiti üles ehitatud. See maailm arvestab meid jumalike olenditena, kellel on enda intelligents ja individuaalsus. Kui inimkond oleks nagu sipelgad või mesilased, siis oleks sobilik pendliga ühendust võttes küsida, mida arvab emamesilane. Selline korraldus, kus inimesed on zombidest orjad, on omane parasiitsüsteemile.



***********************************************


            Juhiks ehk alfaks võib saada inimene, kes loob enda maailma ja suudab hoolitseda enda meeskonna eest. Diktaator on eneseimetleja – enesekultuse viljeleja, kes kujutab ette, et teised peavad teda teenindama. Et saada juhiks, peab inimene suutma esmalt iseennast valitseda. Beeta ehk vaba kodanik on nagu hea meister, kes saab ülesannetega iseseisvalt hakkama. Beetaks saab olla vaid inimene, kellel on olemas jumalikkus. Teoorias me oleme kõik jumalikud olendid, praktikas on aga jumalikud olendid väga väga vähesed. Meile kõigile on looduse poolt sünniga jumalikkus kaasa antud, kuid enamus mass on selle maha müünud ja ennast ise biorobotiteks loonud. Selle põhjuste mõistmiseks tuleb meil õppida selgeks mõiste „karma“ tähendus.


            Kui inimene ei mõista ruumi, et tea ta, mis on karma. Karma ei ole karistus. Karma on ruumi omadus. Ruum on väli, millel on oma alusmuster või struktuur. Karma ongi ruumi tõmbe- või tõukejõud, mis paneb protsessid mingis suunas liikuma. Selle näitlikustamiseks võib tuua füüsikast galaktikate parved, mis liiguvad jõe sarnaselt üksteisest läbi liikuvate jõujoontena. Keegi ei tea, miks nad nii liiguvad. Selle seletamiseks kasutatakse nimetust „suured tõmbajad“, mis galaktikate parvi teatud suunas tõmbavad. Need samad jõujooned ongi see, mida võime nimetada karmaks. Karma on jõu tõmbe määratlus. Kes järgib karmat, saab väe ehk sisemise ergastumise.


            Paraku tuleb meil rääkida aga kahest karmast: looduse ja parasiitsüsteemi ehk ühiskonna karmast. Inimese enda (sise)maailma jõujooned moodustuvad tema sees olevatest teisikutest ehk omadustest. Parasiitsüsteemi valitseva ainujumala maailm on aga nagu üks suur väline sisemaailm, mille jõujooned võõra eksistentsvormeli järgi toimivad ehk ühiskonna karmat loovad. Selles suures välises sisemaailmas on teisikute kohtade peal olendid, keda nimetame Ussikuningateks – olenditeks, kes juhivad ühiskonnas inimesi. Antireaalsuse esimesel tahte tasandi astmel asuvad aga mustad karvased karmaelukad. Kui ussikuningad kehastavad selle maailma reegleid, siis karmaelukad on need, kes viivad ellu Ussikuningate poolt antud käske. See toimib sarnaselt sellele nagu inimene oma sisemaailmas kehtestab reegli ja siis hakkab tema väli seda teostama. Needusi on igasuguseid ja üks needuste vorme on parasiitkarma needus – see on välja kutsutud karmaolend, kes enam saagita ei lahku.


            Inimese alge kehastumise baassamba alumiseks ja ülemiseks otsaks on vastavalt valitseja ja looja. Need moodustavad inimese isikliku teistele nähtamatu osa ehk jumalikkuse. Valitsev ehk juhtiv pool asub sügaval inimese sees ürgruudus, loov jumalik töökeha asub aga üleval. Allpool on siinpoolsusesse, antireaalsusesse ja astraali kehastunud kolmikkeha (arvuti riistvara, voolu ja tarkvara näide). Ülemine maailma välja pritsiv pool koosneb aga mehelikust jumalikkusest: alus ja eesmärk ning naiselikust jumalikkusest: väli ja sisalduspunkt. Kui naistele antakse looduse poolt sünniga kaasa maailma toorik ehk mull, siis meestele antakse looduse poolt sünniga kaasa isiksuse toorik ehk missioon. Oma jumalikkuse loova poole väljaarendamiseks peab naine elu jooksul ehitama endale isiksuse, mees aga maailma.


Alus ja eesmärk on missiooni 2 otsa. Alus on tugipunkt, mis kannab. Eesmärgist tekib vektor. Näiteks tuumafüüsikat aluseks võttes võib meil olla erinev eesmärk – ehitada tuumajaam või tuumapomm. Kui alustad missiooni, tuleb täpselt hinnata, milline alus kannab ehk milleks oled võimeline ja milleks mitte. Näiteks konfliktisituatsioonis saab mees oma füüsilisele jõule toetuda, naine peab aga lahendama olukorra manipulatsiooni alusel. Eesmärk jääb enamasti nähtamatuks, alus on aga nähtav.


Väli(mõju) ja sisalduspunkt – kui sisaldad midagi, on sellel automaatselt mõju välismaailmale. Sisalduspunktis on inimese omadused ja oskused (nt hoolitsus, võitlusvõime jne). Sisalduspunkt on kui kristalliline ollus, mis võib läbi sisemise arengu lõputult kasvada. Inimese sisaldust saab väliselt pärssida, aga juurde lisada seda väliselt ei saa. Inimene saab võtta endasse võõraid mõtteid ja tundeid, kuid tahe on looduse järgi vaba – kui inimene just ise ennast maha ei müü (näiteks Jeesuse enda sisse laskmine, mis lõhub kristalli). Naise mull on maksimaalselt 4 kihiline – tema mõtted ja tunded saavad kanduda teistesse inimestesse. Kui kolmel esimesel tasandil võib luua igasuguseid suvalisi asju, siis neljandale minnes peab ruumi valitsemiseks olema juba reaalsustaju.


            Ülemine ja alumine ehk loov ja valitsev pool peavad olema kooskõlas. Looduse karma jõujoon tõmbab neid kahte poolt kokku: kes loob, see ka valitseb. Parasiitkarma jõujoon tõmbab loovat ja valitsevat poolt aga lahku. Parasiitkarma ongi jõud, mis lõhub ära inimese jumalikkuse. On mitmeid programme, mille abil inimese jumalikkust lõhutakse:
Näiteks kirikus on isa, poeg ja pühavaim kolmainsus ehk kolmikkeha vaid jumalale omistatud, inimene aga on üks biorobot.


            Usundites räägitakse, et jumal on hea ja asub taevas (meeldetuletus: loov pool), saatan on halb ja asub all maa sees (meeldetuletus: valitsev pool). Inimene aga ei suuda võidelda saatanaga ja tapab selle asemel iseenda sees oleva valitseva poole. Põhiline vahend, kuidas parasiitsüsteem meid ohjes hoiab, on see, et ta paneb meid iseenda valitsevat poolt tapma. Mida rohkem inimene võitleb saatana vastu ja headuse eest jumala nimel, seda rohkem ta orjaks muutub. Parasiitsüsteem tahab, et meil oleks loov pool, aga me ei valitseks. Parasiitkarma jõud ongi see, mis hakkab hävitama inimese jumalikkuse valitsevat poolt, et tema loodusse saaks keegi teine sisse tulla. Kui selle vastu kätt tõsta, ründab sind karmaloom. Üle võetud maailma saab küll kasutada, aga ehitada saab vaid looja. Seetõttu hakkab vallutatud maailm hääbuma, kuni laguneb. See ongi parasiitsüsteemi suurim häda. Parasiitsüsteemi jaoks on looja ori, tarbija saab aga kõrgendust. See on karma. Samuti on ka näiteks karma see, et tänapäeva euroopalikku kristlaste loodud heaolu kultuuri hakkavad valitsema moslemid.

            

            Valiku, kas elada parasiitkarma või looduse karma järgi, teeb iga inimene ise. Parasiitkarma ei puuduta inimest, kui ta kaotab endas enesetähtsustamise ja enesekultuse. See on nagu maailma keskpunkt: kui inimene tahab, et teised teda tähtsustavad, siis viib ta oma valitseva poole endast välja ja sinna asemele tuleb parasiit. Enamus mass teenib parasiitsüsteemi, kuna endal jumalikkus puudub ja siis saab valitseda teise loomingut. Keegi loob hüve ning siis otsustatakse demokraatlikult, et nüüd hakkab seda keegi teine valitsema. Kui inimene suudab olla nii tugev, et ei himusta teise vara, ei saa aga keegi temalt midagi ära võtta.